fbpx
Blogi

Miks mulle meeldib üksi olla?

Paar aastat tagasi olin ma inimene, kes ei osanud üldse üksi olla. Kohe, kui Laurts oli kodust ära, oli mul telefon käes või sotsiaalmeedia lahti. Olin otsingutel, keda külla kutsuda, kellega välja minna ja kellega üleüldse oma päev ära sisustada.  
Kui seda õnneliku võitjat leida ei õnnestunud sukeldusin telekavasse. Lootes leida filmi, sarja või muud põnevat telesaadet.   

Sisimas oli mudugi igakord imelik tunne, justkui teeks midagi valet, justkui süües üksi ära kogu peidusolev magusavaru. Ja vot see on juba meie peres tõsine kuritegu. Ja eriti kreisiks läks asi siis, kui Laura mu probleemi mulle ninaette mahalaotas. “Kauri, Sa ei oska kohe üldse üksi olla!”   


Mina olin paugust kaitseasendis. Väites, et Ta ei tea midagi ja üksi olemini on justkui minu teine nimi. Kellele ma valetasin? Laurale, endale? Tuleb välja, et mõlemale. Selle erinevusega, et Tema nägi seda läbi, aga mina mitte.   
  
Ajad hakkasid aga huvitaval kombel muutuma. Olin töötõttu autoroolis ja nautisin raadiot, kuniks levi kadus. Esimese hetkega olin muidugi pühaviha täis…  
naljakal kombel hakkas mulle see vaikus meeldima. Aga seda ainult seniks, kuni peas olid mulle sobivad mõtted. Kui mõttelõng jõudis asjadeni, mis tundusid võõrad ja üleüldse teiste inimeste probleemid, läks asi segaseks.   
  
Järgmine kord olin justkui uudishimulik väike poiss, kes hakkas flirtima mõttega, et mis oleks kui, ei paneks täna autosõidul üldse raadiot käima…Mõeldud tehtud. Mis Te arvate, mis olid esimesed mõtted, mis pähe tulid? Just need samad, mis eelmisest korrast maha jäid. Jälle tundus, et mis kuradi päralt tulevad minu pähe küsimused ja mõtted, mis tunduvad võõrad, justkui teiste omad? Aga mis siis, kui need polegi kellegi teise probleemid, mõtted ja soovid?  
  
Üks hirmsamaid asju on see, kui Sa taipad, et oled eest ära jooksnud, maha matnud ja eetriaega täitnud millega iganes, peaasi, et see, mis Sinu enda sees toimub, Sinu enda peas keerleb, ei jõuaks jumala eest Sinuni. Ilmselt on see täpselt nii kaua võõras, hirmus kuni oled nendega natuke rohkem sõbraks saanud, rohkem koos aega veetnud.   
Eriti põnevaks on elu läinud alates sellest hektkest, kui ma ainult ei kuula oma sisetunnet ja mõtteid, vaid hakkan ka nende põhjal tegutsema. Jep, mu jutt võib tunduda, nagu vajaksin abi, aga kes meist ei vajaks. Eriti tänapäeva ühiskonnas. :D  
  
Tulles tagasi üksi olemise ja enda mõtete juurde, tahan väita seda, et igati vinge on ühel hetkel taibata, et kurivaim, see pisike, poiss, see südamlik Kauri, kes on juba jupp aega jooksus olnud, koputab koduuksele. Aga lukuks ees on ego, hirm, teiste arvamus. Teistelt külge poogitud omadused, mis pole alati kõige positiivsemad. Ole nüüd mees ja hakka neid lukke tasapisi lahti keerama. Sest võtmed selleks on Sul endal taskus olemas.   
  
Mitte, et mul kõik lukud oleks lahti keeratud ja oleksin juba ideaalinimene, vastupidi. See teekond on pikk, kurviline ja konarlik, aga üks suur üksi olemise ja vaikuse gurmaan on minust saanud küll.

Tekst: Kauri Sõnajalg

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga